Nukitsamees
Inderlinile jutustatud muinasjutt

Pehmekaaneline raamat.
48 lk; 15,8 × 22,0 cm; ↔ 0,4 cm; 62 g.
Seisukord: lehtede servad narmendavad tugevasti, osad lehed plekilised, seljalt 4 cm pikkune riba paberit ära rebitud, muidu loetav küll.
Ilmumisandmed: Ilukirjandus ja Kunst, 1945

Autor: Oskar Luts.

Toimetanud Paul Rattus. Illustratsioonid: Richard Kaljo.

Asub Laos nr 1, saame postitada või kontorisse tuua samal või esimesel TÖÖPÄEVAL.

Ostan selle eksemplari hinnaga 4.90

Nüüd oli kindel, et kaks väikest inimest suurde metsa oli eksinud: juba teist korda tulid Kusti ja Iti suure, sammaldunud kivi juurde tagasi.
„Mina ei jõua enam käia!” nuuksub Iti venna käest kinni võttes.
„Aga koju peame ometi saama,” vastab Kusti. „Me ei või ometi ööseks metsa jääda, mis ütleksid isa ja ema ja vanaisa? Istume natuke, puhkame jalgu ja lähme siis ruttu; näed, pime on juba. Ma arvan, me oleme kodust kaunis kaugel.”
Õde ja vend istuvad kivi äärde maha, panevad marjakorvid kõrvale ja vaatavad otsekui nõu küsides kõrgete kuuskede poole.
Kuused kõigutavad aeglaselt oma latvu, kuid ei juhata teed ega anna ühtki nõu.
„Ära nuta, Iti,” ütleb Kusti kivi küljest sammalt näpitsedes, „see ei aita. Küllap me koju saame. Ja kui me ka otse koju ei jõua, metsast me ikka välja saame, kui me ühtelugu edasi läheme. Eks ole tõsi, Iti? Ega me kolmat korda selle kivi juurde enam tagasi ei tule.”
„Jah, aga ma ei jõua enam kõndida.”
„Puhka, küll siis jõuad.”
Vahepeal läheb ilm veel pimedamaks, mets kohiseb tasa, otsekui tahaks ta lapsi unele suigutada. Mõne aja pärast tunneb Kusti, kuidas Itikese pea tema õlal ikka raskemaks ja raskemaks jääb; aeg-ajalt väriseb väike keha veel hiljutisest nutust, siis muutub õe hingamine rahulikuks ja sügavaks.

Pehmekaaneline raamat.
64 lk; 17,2 × 21,9 cm; ↔ 0,6 cm; 163 g.
Seisukord: sisu puhas ja loetav, selg natuke katki, kaantel mõni plekk, tiitellehele kirjutatud nimi ja kuupäev, seljalt on 5 cm riba paberit ära rebitud.
Ilmumisandmed: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957

Koostajad: Oskar Luts, Richard Leetoja.

Kujundanud Dagmar-Viive Paalamäe. Illustratsioonid: Vive Tolli.

Asub Laos nr 1, saame postitada või kontorisse tuua samal või esimesel TÖÖPÄEVAL.

Ostan selle eksemplari hinnaga 4.90

Jõulunädalal paneb Iti oma kasvandiku juures veel midagi iseäralikku tähele.
„Kas tead,” kõneleb ta emale saladuslikult, „meie Nukitsamees on vist haige. Ta ei söö enam nii palju kui enne. Ennemalt karjus ühtelugu: nämm-nämm ja namm-nämm! Nüüd ei taha teine sugugi rohkem süüa kui meie. Ma ei tea ... aga rõõmus on ta sealjuures niisama kui ennegi.”
Jõulukingituste jagamisel ei unustata Nukitsameestki. Peremehelt saab ta uued saapad ja mütsi, pereema annab pintsaku ja püksid. Kusti väikese palitu ja kindad. Saadud asjadest on veidral mehikesel nii hea meel, et ta jõulupuu ümber hakkab uperpalli laskma ja omad viimased nukitsa jupid ähvardab ära kulutada. Siis istub rõõmuavaldusest väsinud mehike jõulupuu alla maha ja passib kingitud saapaid jalga.

Pehmekaaneline raamat.
64 lk; 17,2 × 21,9 cm; ↔ 0,6 cm; 163 g.
Seisukord: sisu ilus ja loetav, tiitellehele on pastakaga kirjutatud nimi, kaantel on mõni plekk, selg on kõige rohkem kannatada saanud, seda praktiliselt polegi, aga köide püsib veel koos küll.
Ilmumisandmed: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957

Autor: Oskar Luts.

Illustratsioonid: Vive Tolli.

Asub Laos nr 1, saame postitada või kontorisse tuua samal või esimesel TÖÖPÄEVAL.

Ostan selle eksemplari hinnaga 2.92

Seal kostab väljast järsku kõva müdin, otsekui jookseksid majakese lähedal lahtipääsenud hobused. Kusti kuulatab silmapilgu, jõuab otsusele, et müdin ruttu läheneb, ja talutab õe ahju taha tagasi. Vaevalt on lapsed oma endisele kohale jõudnud, kui ukse pihta rusikaga põrutatakse.
„Tee lahti, vanaeit!” hüüab keegi jämeda häälega, otsekui tuleks see hääl tõrre põhjast.
Ahjult ei tule esiteks ühtki vastust, siis tõmbab üks norskajatest endale suure tortsaku õhku suhu, just kui oleks ta kedagi hammustanud, hakkab köhima ja pöörab teise külje. Ometi on selle toimetuse läbi magaja uni erksamaks läinud, põrutamine ja uued hüüded väljast hakkavad talle kõrvu kostma.
„Jah, jah,” vastab viimaks vanamoor ahju servalt, „ma teen kohe lahti. Ära lõhu ust maha.”
„Kes need on?” küsib Iti kõigest kehast värisedes.
„Ei tea,” sosistab Kusti. „Võib-olla tuldi meile kodust järele. Ole aga vagane, oota, ära tee ühtki häält. Küll me näeme, kes seal on.”
Vanamoor ronib ahjult maha, süütab lambi ja avab ukse. Kusti vaatab ahju nurga tagant välja, tõmbab aga pea kohe tagasi, sest tulijad on nii kohutavad olendid, et ta esiteks nende poolegi, ei usu vaadata.
„Kes seal on? Kes seal on?” raputab Iti Kustit särgikäisest.
„Ole vait, Iti,” vastab vend, „ma ei tea veel isegi, kes nad säärased on. Aga meilt nad küll ei ole.”
Mõninga kõhklemise järel püüab poisike öisi võõraid uuesti vaadelda. Need on kaks suurt jämedat meest nagu kaks sõnni. Mõlemal on mingisuguse looma nahast tehtud vammused seljas, suured lootsiku-sarnased kotad jalas; mõlemad on ühteviisi tõmmud, näod täis vistrikke ja käsni. Meeste pikad punased juuksed on nii sassis, justkui poleks neile kunagi kammi näidatud. Ja kõige hullem: sassis juustest vahivad välja samasugused sarvekühmud kui vanamehelgi.
„Süüa!” karjuvad tulijad ühest suust, istuvad laua juurde ning hakkavad kohe konte ja teisi jäänuseid järama. Meestel on nii kõvad lõuapärad, et peenemad kondid hammaste all aina prõgisevad.