Lihatoidud
Lihatoite sealihast, lambalihast, loomalihast, vasikalihast, ulukilihast

„Lihatoidud” on kõvakaaneline raamat. Raamatu seisukord: uus.

Hind: 16.90

Autor: Linda Petti.

Toimetanud Ene Narusk. Keeletoimetaja: Merike Järvlepp. Kujundanud Jaan Tammsaar.

„Lihatoidud” – tutvustus

Maailma kõikide rahvaste toidus on olnud ja on tulevikuski lihal keskne koht. Üksikuid erandeid esineb vaid usulistel motiividel ja sedagi kuuma kliimaga aladel. Mida põhjapoolsemates piirkondades elavad rahvad, seda suurem on toidus liha osatähtsus, kui pidada näiteks silmas põhjapõdrakasvatajaid või kaugemast minevikust Ameerika põliselanikest piisonikütte.

Kui inimene Maal oma arengu käigus märkas hakata tuld kasutama, oli kindlasti liha esimene toiduaine, mida tulel valmistati. Taimne toit kõlbas niigi. Peagi kogeti, et üpris meeldiv kooslus on tulelt võetud liha koopa ümbert korjatud värske taimse lisandiga – ja oligi valmis grillpraad salatiga, puudu oli neil vaid ketšup. Nii et pole midagi uut siin päikese all, nii teeme ju tänapäevalgi – ikka liha lisandiga taimeriigist. Mitte et poleks võimalik toituda ainuüksi lihast, kuid nii poleks tervislik. Seda kõike teame juba antiikajast alates. Siis manitses Hippokrates (u 460–370 eKr): Temperantia est custos vitae – mõõdukus on elu valvur. Veel lisas ta: Cibi potus, somni, Venus, omnis moderata sint – sööki, jooki, und, armastust, kõike mõõdukalt.

Homerose eepos „Odüsseia” annab teada, kuidas seakarjus Eumaius Odysseusele siga tapab ja sellest toitu valmistab. Seajalad kastab ta rasvasse, veeretab siis odrajahus (meiegi paneerime liha nii) ja küpsetab tulel. Kogu liha jaotas ta seitsmeks osaks, sellest pidi jaguma ka nümfidele ja jumal Hermesele. Parimaks palaks peeti sea seljatükki (karbonaadi), mis on meilgi kõige hinnatavam.

Liha põhiline valmistamisviis antiikajal oli vardasse aetud terve loom, mis küpsetati lõkkesüte kohal. Nii tehti veel ka keskaegses Euroopas ja tehakse praegugi Ladina-Ameerikas, kus liha on odav. Terve looma grillimine on alati olnud ka prestiiži küsimus – kes siis tahtis pööbli hulka kuuluda! Teeksime nii meiegi oma piknikel, kui vaid rahakott vastu lööks.

Kui Vana-Rooma imperaator Caesar esimesel sajandil enne Kristust alistas germaani hõime, kirjutas ta oma memuaarides, et sealne rahvas sööb massiliselt hobuseliha, suurimaks hõrgutiseks peetakse aga sealiha. Rooma nõudis vallutatud Galliast makse sisse singi näol, neid veeti Rooma ülikutele koormate viisi. Kirjas on muide seik, et Gallia kuninganna Fredegonde tõstis hädakisa, kui temalt varastati suur hulk sinke.

Pidustusi lihasöömisega nimetati tol ajal baconica, sellest ajast on meiegi keeles mõiste peekon (bacon). Toitude nimetused ongi ajast aega olnud küllalt püsivad, sajandeid edasi kandunud, nagu näiteks boeuf à la tatare. Kunagiste tatari hõimude vallutussõdade ajal ei olnud neil sõjakäikudel aega liha vaaritada. Sõjamehed sidusid lihakamaka sadula alla, kus see rappudes muutus muredaks, arvatavasti ka maitsvaks.

Vanadel eestlastel ja kõigil soome-ugri rahvastel on teada oleva ajaloo jooksul esikohal olnud sealiha. Seakultuurist pajatab ka Lennart Meri oma hõbevalgetes raamatutes. Eesti talurahvas on ikka eelistanud sealiha, selle järel on tulnud lambaliha. Kui maarahvas tegi ränka füüsilist tööd, ei nõudnud ta taist pee-koniliha, vaid au sees oli pekk, sest see on kõige enam energiat andev toidukraam. Siga ei tahetudki enne tappa, kui selle seljapeki paksus oli 10–15 cm. Kõik kulus ära energiaks meie isade raskes töös. Tänapäeval sellist energiahulka enam vaja ei ole ning seakasvatuses on võetud vastupidine suund.