Kartulikasvatus

„Kartulikasvatus” on kõvakaaneline raamat. Raamatu seisukord: nagu uus, kuid tagakaane servas ülal on 1 mm väike täkkeke.

Koostaja: Juhan Jõudu.

Autorid: Aide Tsahkna, Alfons Lõhmus, Heino Lõiveke, Hugo Roostalu, Jaanus Siim, Juhan Jõudu, Külli Hiiesaar, Luule Metspalu, Luule Tartlan, Mati Sepp, Paul Kuldkepp, Priit Põldma, Toivo Kuill, Vahur Mõttus, Väino Jõgeva, Viive Rosenberg.

Toimetanud Juhan Jõudu. Kujundanud Stella Sinisilm.

„Kartulikasvatus” – tutvustus

Kartulit peetakse maailmas üheks tähtsamaks toidukultuuriks. Seda seisukohta kujundavad järgnevad faktid. Esiteks – kartulit kasvatatakse ja peetakse tähtsaks enam kui 130 riigis. Teiseks – kartulimugulaid tarvitab toiduks vähemalt üks miljard inimest maailmas. Kolmandaks – üks kolmandik maailma kartulist toodetakse arenguriikides.
Kartul on peaaegu ainus kultuurtaim, mille ajalugu on kujunenud sedavõrd vastuoluliselt.
• Teda on aupaklikult kummardatud ja samal ajal vihatud.
• Tema õied on kaunistanud kuulsate kuningate kodasid, samal ajal on teda kasutatud koduloomade, sealhulgas sigade, söödaks.
• Kartulist on kirjutatud teaduslikke traktaate, teda on ülistatud oodides, kunstnikud on teda jäädvustanud lõuenditel ja samal ajal on kartul olnud ja on kõige tavalisemaks, igapäevaseks toiduks lihtsatele inimestele.
• Selle kultuuri ajalugu on kirjeldatud ulatuslikes teaduslikes monograafiates ja samal ajal ka lustakates lugudes.
• Just kartuli kohta on rohkem kui sada aastat tagasi öeldud: „Tema väärikus on nii suur, et ta jääb alatiseks rahva armastatud toiduks.”

Viimasel poolsajandil on kartulist lühimonograafia eesti keeles kirjutanud Karl Viileberg ja see ilmus 1966. aastal. Seega oli tekkinud vajadus kartulikasvatuse erinevaid aspekte käsitleva põhjaliku monograafia järele.
Käesolevas raamatus käsitletakse kartuli kultuuristamise ajalugu, tema levikut, morfoloogiat ja anatoomiat, keemilist koostist, arengu füsioloogilisi seaduspärasusi, sordiaretust ja seemnekasvatust, mullaharimise ja väetamise probleeme, kartulil levivaid haigusi ja kahjureid, agrotehnoloogiat ja säilitamist, kartulitootmise mehhaniseerimise võimalusi, aga ka kartulisaaduste tootmist, kartuli ja tema produktide kvaliteediprobleeme, turustamise küsimusi, ning tootmise tasuvust.

Raamatu kirjutamisel osales 16 kartulikasvatuse teadlast-spetsialisti: Eesti Põllumajandusülikoolist – Külli Hüesaar, Juhan Jõudu, Toivo Kuill, Paul Kuldkepp, Luule Metspalu, Alfons Lõhmus, Priit Põldma, Hugo Roostalu,
EPMÜ Taimebiotehnoloogia Uurimiskeskusest EVIKA – Viive Rosenberg, Jõgeva Sordiaretuse Instituudist – Aide Tsahkna,
Eesti Maaviljeluse Instituudist – Väino Jõgeva, Heino Lõiveke, Jaanus Siim, Luule Tartlan,
Eesti Agraarökonoomika Instituudist – Mati Sepp,
Taimetoodangu Inspektsioonist – Vahur Mõttus.
Käsikirja retsenseeris Eino Võsaste.

Käesolev monograafia on mõeldud käsiraamatuna kasutamiseks kartulikasvatajatele, õpperaamatuna nendele, kes õpivad (täiendkursused, põllumajanduslikud õppeasutused, sh ka EPMÜ) ja õpetavad (õppejõud, õpetajad, konsulendid).
Kartulikasvatuse käsiraamatu tellis ja selle kirjutamise, koostamise ning väljaandmise finantseeris Eesti Põllumajandusministeerium, suur tänu selle eest.
Koostaja eriline tänu kuulub põllumajandusministeeriumi peaspetsialistile Oolav Tambergile energilise asjaajamise, toetamise ja kaasaaitamise ning südamliku suhtumise eest.
Koostaja tänab kõiki, kes andsid oma panuse selle raamatu valmimisel.