Teemad: Käsitöö, meisterdamine

Heegeldamine
Õpipoisist meistriks

„Heegeldamine” on lakkadega pehmekaaneline raamat. Raamatu seisukord: uus, aga tagakaane allservas mõned kortsud.

„Heegeldamine” – tutvustus

Heegeldamise õppimine on suhteliselt lihtne ja õpipoisiaeg pole siin kuigi pikk. Õpi, kuidas heegelnõela käes hoida, sellega lõngast või niidist silmuseid ja sambaid heegeldada ning juba ongi lihtsamate esemete ja mustrite tegemine selge.
Selliperiood on aga üsna pikk, enne kui saad nii suureks meistriks, et peeneid ja keerulisi pitse heegeldada ning ennast meistriks pidada.
Raamat Heegeldamine: õpipoisist meistriks püüab sind sellel teel aidata. Et sa ainult linu, kampsuneid ja äärepitse ei peaks heegeldama, on raamatus peatükid, mis õpetavad mänguasju, järjehoidjaid, ehteid ning muidki pisikesi ja suuri asju tegema – see peaks olema päris tore vaheldus.

Heegeldamine on mõnus käsitöö. Kasvõi juba sellepärast, et heegeldamiseks pole vaja muud kui heegelnõela ja -niiti või lõnga. Väiksema heegeltöö võib pika sõidu või muu kodust äraolemise korral lihtsalt kaasa võtta. Heegeldada saab kõike alates ääre- ja vahepitsidest, mütsidest, sallidest, kampsunitest, kodutekstiilidest kuni mänguasjade ja eheteni.
Heegeldatud ese võib olla õrnõhuke ja peen, aga ka paks ja soe. Kõik oleneb materjalist. Kuigi heegeldatud esemed on veidi vähem elastsed kui kootud, oleneb nende pehmus või puisus heegelnõela valikust ja heegeldamistugevusest.
Kui vilumus käes, edeneb heegeldamine enamasti jõudsamalt kui kudumine.

Heegeldamine: õpipoisist meistriks – sisukord

Pisut ajalugu

TÖÖVAHENDID JA MATERJALID
Heegeldamiseks kasutatavad niidid ja lõngad

TÖÖVÕTTED
Heegelmärgid

ENNE ALUSTAMIST
Materjali valik
Silmuste arvutamine
Mustriskeemide lugemine

MUSTRID

HEEGELDAMISTEHNIKAD
Fileeheegeldus
Brügge pits
Iiri pits
Üle abiniidi heegeldatud motiiv
Tuniistehnika
Topeltheegeldus
Triibuline pind
Väikeste ruutudega pind
Punase-valgekirju nukutekk
Motiividest heegeldamine
Nelinurksed motiivid
Hargil heegeldamine
Ääre- ja vahepitsid

HEEGELDATUD ESEMED
Linad
Heegeldatud kraed
Õlasallid, õlarätid, peleriinid
Mütsid, sallid, kindad
Beebi magamiskott
Beebitekk
Tikitud beebitekk
Jakid, tuunikad, pluusid
Heegeldatud kardinad
Päevatekid
Ridikülid
Vaibad
Taburetikatted
Sokid
Sussid
Pajalapid
Taskud
Vähem ja rohkem tarvilikud pisiasjad
Mänguasjad
Lilled ja ehted
Paelad
Päikesevarjud

Kasutatud kirjandus
Tänusõnad

Heegeldamine – PISUT AJALUGU

Heegeldamise juured on araabia maades, laienedes sealt Tiibetisse ja Hispaaniasse ning Vahemeremaadesse. Suurmoeks muutus heegeldamine 19. sajandil.
Eesti aladel hakkas heegeldamine levima alles 19. sajandi teisel poolel. Algul heegeldasid peamiselt linnanaised, neilt levis see oskus maale. Linnas õpetasid erakoolides käsitööd valdavalt sakslannad, levisid ka Saksa käsitöölehed, nende kaudu mustrid ja terminoloogia.
Esialgu kasutati heegeldamiseks enamasti pleegitatud linast lõnga. Veidi hiljem hakati heegeldama puuvillasest poelõngast. Nii linasest omavalmistatud lõngast kui ka puuvillasest poelõngast sai heegeldada ühevärvilisi (hallikas- või beežikasvalgeid) pitse särgikraele, pealiniku otstesse, tanule, põlle-alasele, käistekraele ja -alasele.
Arvatavalt hakati kõigepealt kaunistama siiski voodipesu ja alles seejärel rõivaesemeid.
Eesti rahvuslikeks pitsideks peetakse pitse, mis on siin heegeldatud ja mida on kasutanud eesti talurahvas.
Heegelpitsid valmistati konksuga varustatud puust, luust või metallist heegelnõela abil. Heegeldatud ahelate ja tulbakeste vaheldumisel moodustuvad mitmesugused pitsikirjad.
Eesti rahvuslikud heegelpitsid jagunevad ühevärvilisteks ja mitmevärvilisteks.
Mitmevärvilisi pitse heegeldati enamasti Muhus ja Setumaal ning selleks kasutati värvilisi peenvillaseid lõngu. Mitmevärvilised pitsid valmistati värviliste põllede, seelikute ja käistealaste kaunistuseks. Äärepitside heegeldamisel kasutati värve, mis esinesid ka selle rõivaeseme tikandis. Ühe pitsi valmistamisel oli tihti kasutusel 6–10 erinevat värvi lõnga. Värvidena olid eelistatud roosa, punane, must, roheline ja kollane.
Muhu ja Setumaa mitmevärviliste heegelpitside juures on huvipakkuvad nende omapärased valmistamise viisid. Mitmevärvilised pitsid levisid loomulikult ka mujal Eestis, kuid olid Setu pitsidest tunduvalt lihtsamad.
Ühevärvilised heegelpitsid olid võrguliste pindadega ja neid heegeldati edasi-tagasi ridadena. Sammaste ja ahelsilmustega heegeldatud tühjade ja täidetud ruutudega võrgustik moodustas geomeetrilisi mustreid, mis tihti sarnanesid vöökirjadega.
Seejärel said pitskaunistuse alus- ja ööpesu.
Eesti rahvuslikud mustrid taandusid levima hakanud välismaa ajakirjade ja mustrilehtede ees, mida kasutati ohtralt kuni teise maailmasõjani, kui iga perenaise uhkuseks olid omaheegeldatud voodikatted, linad ja linikud ning kardinadki.
Nõukogude okupatsiooni ajal tõrjus töövahendite ja materjalide nappus igasuguse käsitöö tagaplaanile. Kuigi vahel õnnestus hea juhuse korral osta toonases Leningradis toodetud heegelniiti ja iirislõnga, siis heegelnõelte kvaliteet oli allpool igasugust arvestust. Need tööriistad hävitasid tööisu ja lapsed ei õppinudki käsitööd tegema.
Nüüd on ajad muutunud ning heegeldamine võib jälle ausse tõusta.

Raamatuga „Heegeldamine” seonduvad märksõnad: heegeldamine, tarbetekstiilid, rõivastus, aksessuaarid, kaunistused, motiivid, mustrid, meisterdamine, käsiraamatud

---

Raamatu „Heegeldamine” tehnilised andmed

„Heegeldamine” on lakkadega pehmekaaneline raamat, 286 lk; 20,5 × 25,9 cm; ↔ 1,6 cm; 930 g.

Raamat „Heegeldamine” on hetkel laost otsas.

Raamatu „Heegeldamine” ilmumisandmed: Hea Lugu, 2018

ISBN/EAN: 9789949589913 (978-9949-589-91-3)

Veel üllitisi „Heegeldamine” autori(te)lt:

---

Soovitame lisaks väljaandele „Heegeldamine” vaadata ka neid trükiseid: