Teemad: Keskkonnahoid, taaskasutus • Teatmikud, entsüklopeediad • Loodus

Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi
Estonian nature protection areas: geology and water

„Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” on pehmekaaneline raamat. Raamatu seisukord: sisult uus, kaante servades vähesed värvikulumisjäljed.

„Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” – tutvustus

Osade pealkirjad ja sisukord ka inglise keeles. Kokkuvõte inglise keeles.

Raamatu „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” sissejuhatuse algus

Rohkem kui saja aasta vältel on klassikalise looduskaitse üheks vormiks territooriumide kaitse. Selle eesmärgiks on hoida kaitse alla võetud territooriumi kogu loodus võimalikult endises olukorras või kaitsta teatud selle osi hävimise ja rikkumise eest. Selliseid looduskaitse alla võetud maa-alasid nimetatakse üldnimetusega KAITSEALADEKS (Looduskaitse, 1973).
Eesti kaitsealade ajaloo alguseks on 1910. aasta, kui Artur Toome initsiatiivil moodustati Vaika saarte linnukaitseala. Kuni 1940. aastani oli Eestis loodud 47 kaitseala. 1957. aastal võeti vastu seadus ja anti välja määrus Eesti looduse kaitsest, mis oli aastateks aluseks looduskaitse korraldamisele Eestis. Esialgu loodi 4 vabariikliku tähtsusega looduskaitseala ja 26 alalist kaitseala, 1972. aastal oli Eestis 4 riiklikku looduskaitseala ja 30 kaitseala. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark (pindalaga 64 900 ha), 1981. aastal 30 sookaitseala (122 300 ha). 1987. aastaks oli moodustunud kaitsealade ja kaitstavate objektide võrk, mille üldpindala moodustas 7% Eesti territooriumist. Programmaladena asutati 1988. aastal Pandivere veekaitseala (350 000 ha) ja Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala (1 560 000 ha).
Seoses Eesti taasiseseisvumise ja majanduse ümberstruktueerimisega muutusid kaitsealade eesmärgid ja kasutuserežiim. Suurenes rahvusparkide (Lahemaa, Vilsandi, Soomaa, Karula) ja loodusparkide (Haanja) tsoneerimise osatähtsus, et evitada ökoloogilist majandamist. Endiselt pööratakse suurt tähelepanu kultuurmaastikul paiknevate kaitstavate üksikobjektide võrgu täiendamisele. Siin on aluseks H. Viidingu poolt alustatud „Ürglooduse raamat”.
Kaitsealad paiknevad Eesti tüüpilistel maastikel ja teadlaste ülesanne on nende alade looduslike tingimuste süvendatud uurimine ja seisundi jälgimine. Kaitsealade geosfäari ja hüdrosfaäri uurimist alustati nende asutamise esimestest päevadest. Alates 1978. aastast lisandusid geoloogiline, hüdro-geoloogiline-hüdroloogiline ja keskkonna kaardistamine (mõõtkavas 1:10 000), millele järgnes 9 kaitsealal veeseisundi jälgimise vaatlusvõrgu loomine. Programmilistest uurimistöödest olid olulisemad Viidumäe ja Matsalu kaitseala ning Lahemaa rahvuspargi kompleksprofiilide (pinnas – muld – taimkate – põhjavesi – pinnavesi – mikrokliima) rajamine, hüdrokeemiline ja hüdromeetriline kaardistamine ning veekaitseskeemide koostamine.

Raamatuga „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” seonduvad märksõnad: kaitsealad, veeseire, kliima, geoloogia, vesi, Eesti (riik)

---

Raamatu „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” tehnilised andmed

„Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” on pehmekaaneline raamat, 164 lk; 20,4 × 28,7 cm; ↔ 1,0 cm; 418 g.

Raamat „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” on Laos nr 1, saame postitada või kontorisse tuua samal või esimesel TÖÖPÄEVAL.

Raamatu „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” ilmumisandmed: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1996

ISBN/EAN: 9985500938 (9985-50-093-8)

Ostan „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” hinnaga 24.74

Veel üllitisi „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” autori(te)lt:

---

Soovitame lisaks väljaandele „Eesti kaitsealad: geoloogia ja vesi” vaadata ka neid trükiseid: