Akordionimängu õpik

„Akordionimängu õpik” on kõvakaaneline raamat. Raamatu seisukord: võrdlemisi hästi säilinud, põhimõtteliselt terve, kui välja arvata tagakaane ülaservas olev väike mõlk.

Autor: Leopold Vigla.

Toimetanud Guno Tõnismann. Kaane kujundanud Paul Reeveer.

„Akordionimängu õpik” – tutvustus

„Akordionimängu õpik” on praktiliseks käsiraamatuks isetegevusringidele, laste-muusikakoolidele, muusikakoolidele ja iseõppijatele.

Lisa nr 1
Heliredelid ja arpedžod
Heliredelid vasakule käele
Kromaatiline heliredel

Lisa nr 2
1. Kallis Mari, eesti rahvaviis, seadnud Leopold Vigla
2. Galopp, U. Naissoo
3. Serdaari marss = Cortège du Sardar: op 10 nr 4, M. Ippolitov-Ivanov
4. Egina tants balletist „Spartacus”, H. Hatšaturjan, akordionile seadnud Leopold Vigla
5. Jaaniöö: sümfooniline pildike, M. Lüdig, akordionile seadnud Leopold Vigla

Raamatu „Akordionimängu õpik” sisukord

Raamatu „Akordionimängu õpik” sisukord on veel sisestamata või see puudub sootuks.

Raamatuga „Akordionimängu õpik” seonduvad märksõnad: õpikud, harjutused, heliredelid, palad, tantsud, seaded, akordion, akordionikoolid, akordioniõpetus, eesti, 20. saj. 2. pool

Raamatu „Akordionimängu õpik” tehnilised andmed

„Akordionimängu õpik” on kõvakaaneline raamat, 156 lk; 22,7 × 29,8 cm; ↔ 1,3 cm; 514 g.

Raamat „Akordionimängu õpik” on hetkel laost otsas.

Raamatu „Akordionimängu õpik” ilmumisandmed: Eesti Raamat, 1968

Raamatust „Akordionimängu õpik” on olemas ka järgmised eksemplarid

Kõvakaaneline raamat.
145 lk; 23,2 × 29,7 cm; ↔ 1,2 cm; 546 g.
Seisukord: normaalses korras raamat.
Ilmumisandmed: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Autor: Leopold Vigla.

Toimetanud Raimond Lätte.


Kahjuks hetkel laost otsas.



„Akordionimängu õpik” on praktiliseks käsiraamatuks isetegevuslikele ringidele, laste-muusikakoolidele, muusikakoolidele ning iseõppijatele.
Õpikus „Akordionimängu õpik” on käsitletud paljusid akordionimängu probleeme laiemalt kui seni ilmunutes. Nende ridade autor on viimase kümne aasta kestel pidevalt tegelnud akordionimängu teoreetiliste põhialuste uurimisega. Vastava literatuuri puudumisel on autor tuginenud viimasel ajal ilmunud A. Nikolajevi, G. Prokofjevi, J. Gati, J. Jampolski ja teiste klaveri- ning viiulimängu käsitlevate teaduslike teoste põhialustele, võttes sealt kõike, mis võiks olla ühine ühest küljest kõigile klahvpillidele, teisest küljest – vibu- ja lõõtspillidele.
Kunstiline materjal on metoodiliselt jaotatud nii, et ta võimaldaks järkjärgulist üleminekut kergemalt tehnikaliigilt raskemale.
Kuigi õpiku piiratud maht ei võimalda käsitleda kõiki akordionimängu probleeme, loodan siiski, et ta aitab nii õppijatel kui ka õppejõududel lahendada õppeprotsessis tekkivaid teoreetilisi ja praktilisi küsimusi ning viia edasi akordionimängu kultuuri.
Tahaksin loota, et õpiku „Akordionimängu õpik” kasutajad ütleksid oma kriitilise sõna teoses esinevate puuduste kohta, millega autor edaspidi kindlasti arvestab.
– Leopold Vigla

×

Soovitame lisaks väljaandele „Akordionimängu õpik” vaadata ka neid trükiseid: